Kuidas moista, mida ma motlen

Sa ütlesid oma loengus, et kiitmine ja karistamine on kaks sellist asja, et kui seda on liiga palju, siis see on halb? Aga täna ma mõtlen nii, et kuidas ma saan küll oma lapsele teha seda, et ma ei räägi temaga asjadest, mida ma tean. On vaieldud, et kuidas siis lapsed vanemaid austavad, kui neid ei karistata? Kuid vaikimine ei aita last, vaid võtab talt ära võimaluse oma leina kellegagi jagada. Kui teed midagi lolli, siis see pole halb.

Kuigi laste minevikumeenutustes olid esimesel kohal positiivsed mälestused sünniperest nagu fotod, kodu lõhn ja esemed, siis mäletavad lapsed ka negatiivseid asju. Vaid mõned näited nagu: isa peksis ema, kokkupuuted politseiga või mure õdede-vendade pärast, mida ma motlen aimu, kui palju on lastel läbitöötamata negatiivseid mälestusi.

Vanematena tasub olla tähelepanelik ja mõista, kuidas on varasemad traumakogemused last mõjutanud. Sümptomid võivad väljenduda unehäirete, mida ma motlen, ärevuse ja keskendumisraskuste näol või mõnel muul moel — igal juhul mõjutab see lapse ja vanema suhet. Lapsega tema minevikust rääkimist takistab küsitluses osalenute sõnul kõige enam laste eriti teismeliste vähene huvi ja soovimatus nendel teemadel rääkida.

Kuigi võib näida, et lapsed ei taha rääkida, siis tegelikult nad ei julge ega oska seda teha. Jäljed meie lugudes on meie omad ja olulised. Täiskasvanu saab siin abiks olla ja aidata neid ühtseks tervikuks siduda. Mõned täiskasvanud kinnitasid, et neil puuduvad teadmised ja oskused millal, mida ja kui palju lapsele rääkida.

Oli ka neid, kes tunnistasid, et nad ei soovi lapsele rääkida tema minevikust: talle haiget teha, vanu haavu lahti kiskuda ega ka senist lapse maailmapilti purustada. Ja siis, kui täiskasvanu võtab vastutuse nendel teemadel rääkida, on abistavateks vahenditeks album, raamat, film või mõni mälestusese.

Käivitajaks saavad tihti mingi lõhn või heli, tuttav auto või inimene. Kui vanemad on mängulised ja valmis oma lugu jutustama, siis annab see tõuke ka lapse avanemiseks.

Inglismaal on lapsele eluloo raamatu koostamine sotsiaaltööpraktika osaks juba alates 70ndatest. Samal ajal tehtud uurimustööd näitasid, et beebidena lapsendatud noored ja täiskasvanud kannatavad teatud genealoogilise segaduse all. Sellest tulenevalt hakati koostama juhiseid sotsiaaltöö tegijatele, et aidata vanematel ja lastel seda koos mida ma motlen.

Raamat aitab lapse jaoks luua ühtse narratiivi, mis on kiindumussuhte tekkimiseks ülioluline ja vastab reeglina küsimustele: mis juhtus, millal ja miks.

Traditsiooniline lähenemisviis, et alustame minevikust ja lõpetame olevikuga on asendunud uuega: olevik, minevik, olevik ja tulevik. Ajalugu, mis on kirjutatud lapse perspektiivist ja mis sisaldab ka positiivset, võiks olla keskel, sest lapsel on pikk tulevik ees. Hoolimatust, hülgamist ja väärkohtlemist kogenud lapsed on sageli rohkem segaduses oma mineviku pärast, kui lapsed, kes on kasvanud turvaliselt oma perekonnalugude keskel.

Laste tagasiside Väljavõte 15 aastase Reelika kirjast Mäletan nagu läbi une, milline ma olin, kui siia tulin.

See omakorda võib süvendada süü- ja häbitunnet ning madalat enesehinnangut. Paljudel lastel on keeruline usaldada täiskasvanuid ja luua turvalisi kiindumussuhteid. Tervenemise tuumaks peetakse minateadlikkust ehk seda, kuidas me mingitele sündmustele Kuidas moista valusatele mälestustele reageerime. Seega oma loo tundmine, läbitöötamine ja traumakogemuste mõtestamine, annavad võimaluse tuua negatiivsed kogemused nähtavale. Eluloo raamatus soovitatakse käsitleda lapse minevikusündmusi tundlikul ja ausal viisil, mis on last abistav.

Positiivsed sõnumid nagu näiteks juhtunu pole laps süü või teda on väga oodatud, aitavad negatiivseid tundeid heastada. Mõtle läbi, kellele rääkimisest võiks enam kasu olla, kas partnerile, lastele, Kuidas moista, sõpradele, koolikaaslastele, õpetajatele, tööandjale, kas sinu tervis mõjutab neidki mõnel viisil.

Kellegi teisega rääkimine võib anda sulle teise vaatepunkti või oma mõtteid kuulates võid avastada enda jutust midagi uut. Teistega oma vaimsest tervisest rääkimine on üks viis, kuidas ennast ise aidata.

Rääkimine ja oma kogemuste jagamine aitab suhet tugevdada, see omakorda kergendab paranemisprotsessi. Vahel ei pruugi lähedased märgata, et su enesetunne on muutunud, kuid sageli nad märkavad ja muretsevad, aga ei julge küsida.

Kui räägid julgelt, võib see teistelt pinget maha võtta ja suhteid lahedamaks muuta. Kui rääkimine tundub liialt pingeline, võib oma mõtted ka kirja teel saata. Kui Sul on arusaam, et tegemist on mõne konkreetse probleemiga või oled rääkinud diagnoosist juba arstiga, võid jagada infomaterjale, et lähedane samuti saaks selle kohta rohkem teada.

Anna teada, mida ootad, kas lihtsalt seda, et ära kuulataks, et teine saaks selgituse sinu käitumisele või soovid mõnd konkreetset tegevust nt võta mind trenni kaasa või nõuannet nt soovitust heale vaimse tervise spetsile.

Räägi ka sellest, mida oled ette võtnud või plaanid ette võtta oma tervise parandamiseks, see annab teisele lootust. Mõtle läbi, mida räägid, jutusta see lugu kõigepealt endale või pane kirja.

Mõtle välja, kus on sinu piirid — mida sa tahad rääkida ja millise info tahad endale jätta. Teadvusta endale oma hoiakuid vaimse tervise suhtes ja mõtle läbi, millised eelarvamused on põhjendamatud.

Vaimse tervise kohta käivate müütide ja reaalsusega saad tutvust teha Peaasi. Rääkimine aitab ka ühiskonnas inimestel and mõnusamalt tunda ning annab võib-olla ka võimaluse sõbrale enda kohta midagi olulist rääkida, mida ta seni varjanud on. Arvesta, et mõned inimesed võivad öelda midagi rumalat või süüdistavat, valusat.

Arvesta, et teisel võib olla endal probleeme, mille tõttu ta kohe ei pruugi sobilikult reageerida — see ei pruugi olla märk hoolimatusest, vaid sellest, et tal endal on raske. Kui oled oma tundeid-mõtteid-kogemusi jagades haiget saanud, ära anna alla.

Kindlasti leidub ka inimesi, kes suudavad Sind mõista, on elukogenumad, targemad, taktitundelisemad. Kui plaanid pöörduda perearsti, psühhiaatri, psühholoogi, koolipsühholoogi või psühhoterapeudi poole, mõtle läbi, mida soovid sellest kohtumisest saada.

Kas näiteks probleemi täpsustamist, ravimeid, oskusi endaga paremini toimetulekuks, mõistmist või midagi muud. Arvesta, et keegi ei näe sind läbi ja lähtuda saab nii sinu anda antud infost kui soovidest.

Kui koged, et ei saa soovitud abi, siis ütle ka see välja, et teine inimene saaks oma lähenemist sobivamaks muuta või vajadusel anda soovitust teise spetsialisti juurde pöördumiseks. Silt Oma murega ei pea olema üksi.

Kui ma ise pean loengut õppimisest ja mälust, siis ma muidugi rõhutan, et need on ühe ja sama mündi kaks poolt. Intuitiivselt saab neid eristada nii, et kui me räägime mälust, siis me räägime rohkem sellest, mis ajus juba on ja mis võib sellega juhtuda, aga õppimine on pigem see, kuidas me uusi asju teada saame, uusi seoseid loome, kuidas Kuidas moista paneme mällu midagi uut.

Võib-olla on kõige õigem öelda, et õppimine on mälu osa. Ja mind ennast huvitab peamiselt just see alamosa mälust, mis on seotud õppimisega ja sellega, mis informatsioon meile meelde jääb ja mis ei jää — mitte niivõrd see, mis sellega edasi toimub. Mis informatsioon jääb meelde ja mis mitte? No eks sellele võiks ju peaaegu ise vastata, onju! Kohati on see lihtne. Kui hakkame mõtlema, mida me enda elust mäletame, siis need on pigem seigad, mis tõusevad kuidagi esile, kas emotsionaalsed või mingis mõttes tähtsad sündmused, või asjad, mida me oleme lihtsalt väga palju õppinud.

Teisel pool on see, mida me huvitaval kombel ei mäleta. Näiteks kui ma küsiksin sult, mida on kujutatud viieeurosel rahatähel, siis ehkki me oleme seda palju näinud, ei tule millegipärast midagi ette! Selliseid näiteid on palju. On mingid asjad, mis on meil justkui kogu aeg ees ja mida me kasutame pidevalt, aga tegelikult ei ole me nende kohta Kuidas moista õppinud.

Siin lähebki asi huvitavamaks. Kohati jäävad meile meelde mingid täiesti kummalised faktid, näiteks loeme kuskilt, et mingi kuulsus oksendas teise kuulsuse peale, ja see jääb meelde eluks ajaks, kuigi seda ei lähe absoluutselt vaja, me ei üritanud seda kuidagi meelde jätta. Ja teisalt tähtsad asjad, mida me üritame meelde jätta, kas või eksamiks, lähevad tihtipeale meelest ära ja ei tulegi pärast elus enam kunagi Kuju suurus mees peenise foto meelde.

Sellele kõigele lisaks on ka klass fenomene, mis mind eriti huvitavad. Näiteks see, kui me tunneme mingit valdkonda hästi, noh, ütleme kirjandust — me tunneme hästi eri autoreid, seda, millal nad elasid, mida nad tegid ja kirjutasid —, ja kui keegi räägib mida ma motlen siis mingist täiesti uuest autorist, jääb see meile meelde palju paremini kui inimesele, kellel ei ole kogu seda taustateadmist. See seostub mu jaoks veidi sellega, kuidas sa kirjeldasid oma raamatus "Ajust ja arust" unenägude võimalikku funktsiooni mälusisude talletajana[5].

Ehk mida ma motlen ise su kirjeldatut pusletükkidena ja see muutub kuidagi intuitiivselt loogiliseks. Just-just, see on väga hea analoogia, mulle see meeldib. Kui sa saad pusletüki, aga midagi muud ei ole kokku pandud, siis sa ju ei tea, kuhu see paigutada. Siinkohal on huvitav, et võiks ju arvata, et isegi kui sa ei tea, kuhu see pusletükk täpselt käib, siis see on sul ikkagi olemas.

Aga ei! Mälus, s. Kui sa paned selle aga lihtsalt kuhugi tühja kohta hulpima, siis see ei oma mõtlemise ja mälu kontekstis mingit tähendust. See on huvitav, sest see on nii loomulik asi. Kui seda öelda, siis see tundub kõigile lugejatele triviaalne!

Kohanda oma õpetust vastavalt vajadustele

Aga me ei saa aru, miks see nii on. Me ei saa aru, mida see ajus tähendab, kuidas see ajus täpselt toimib. Mis pusletükk? Mille külge sa selle täpselt paned?

Kuidas sa selle sinna paned? Kui me ütleksime, et aju meid küll ei huvita, aga me saame aru, kuidas õppimine toimub käitumuslikul tasandil, mida ma motlen ei oleks ju koolihariduses mingit probleemi. Me teaksime täpselt, kuidas sööta õpilastele materjali ette nii, et nad selle meelde jätaksid, need pusled ilusasti kokku paneksid. Aga on ilmselge, et suurem osa inimestest unustab enamiku asju, mida nad on eales koolis õppinud.

Psühholoogid ja teadlased selliseid protsente üldiselt väga tihti ei anna, sest need olenevad alati valimist ja nii edasi, aga ma ei imestaks, kui see suurusjärk oleks umbkaudu õige. See tundub nii. Mina näiteks lõpetasin kooli kuldmedaliga, aga paljusid asju, mida ma seal õppisin, ma tegelikult ei mäleta.

Kuidas aidata? - 22resto.ee

Tagantjärele tahaks ajuteadlase ja psühholoogina küsida, kas me saaksime neid asju efektiivsemalt teha. Mida me peaksime selleks ette võtma? Võib-olla ei saagi eriti paremini. Inimaju paistab üldiselt olevat ebatäiuslik ja ebapraktiline nii paljus! Kui vaadata inimese elukaart, siis võtab kaua aega, et aju oleks võimeline kõrgel tasemel näiteks mingisugust teadust või kunsti tegema.

Siin on tähtis öelda, et inimaju ei ole tegelikult mõeldud millegi sellise jaoks. Ta on mõeldud selleks, et keskkonnas hakkama saada. Suur osa meie ajust on kujunenud sadade miljonite aastate jooksul hoopis teistsuguses keskkonnas.

Laste tagasiside - Laste ja Noorte Kriisiprogramm

Kui me toome selle aju tänapäeva, siis mingid asjad tunduvad kahtlemata imelikud või valed. Teadlastena saame küsida, et olgu, meie ajud on arenenud väga pika aja jooksul, aga mis siis juhtus. Kuidas saab olla nii, et meie peame siin praegu Skype'i vahendusel seda diskussiooni, samas kui šimpansid, kelle aju kohta võiks muidu sama öelda, on loomaaias või siis džunglis? Mis inimese ajus teistmoodi läks?

See on üks järjekordne põnev küsimus, mille kohta mu kaasteadlased ütleksid, et see mida ma motlen täiesti ebapraktiline, ära viida sellega oma aega! Minu arvates on see aga üks kõige olulisemaid küsimusi ja see põhimõtteliselt ongi minu töö eesmärk — saada aru sellest põhialgoritmist, mis inimese ajus mingil hetkel tekkis. Mingis punktis meie aju evolutsiooni käigus — umbes lähema kahe miljoni aasta sees — pidi meie ajus tekkima mingisugune teistmoodi viis, kuidas keskkonda tõlgendada.

Arusaamine sellest, mis see algoritm on, ongi minu umbes järgmise kümne aasta eesmärk. Me saame öelda, et see algoritm ei ürita keskkonnast tulevat teavet lihtsalt kuhugi kasti panna, vaid varasema teadmise valguses mõtestada, ajus kogu aeg uusi struktuure luua. Üks väga üldine näide on siin see, et inimlapsed õpivad ära inimkeele. Ahvid seda ei suuda — isegi kui panna ahv sünnist peale inimkeskkonda, jääb ta ikka ahviks.

Ta saab aru mõningatest sümbolitest jne, aga ta ei saa aru keelest. Inimlapsed saavad tegelikult juba kaheaastaselt päris hästi põhiasjadest aru.

Okei, millest siis see Kuidas moista saab tuleneda? Tundub, et on mingi algoritm, mis on inimbeebi ajus võimsam kui ahvi ajus — mis suudab ühelt poolt sissetulevat kõneinformatsiooni tükkideks jagada, aga samas panna seda kokku ka kõige muu ümbritsevaga, kogu ülejäänud keskkonnaga.

Aga kuidas see täpselt töötab, seda me väga hästi ei tea. Siit algabki teadlase töö — üritada seda paremini mõista. Mis see on, kuidas seda saab uurida?

Teadlase ülesanne ongi püüda uurida võimatut. Seda, mida keegi pole varem suutnud.

Kuidas õpetamist alustada?

Seda, mille kohta mõned kolleegid ütlevad, et see on loll idee. Mulle kõlab küll veenvalt, et on vaja lahendada elumõtte skaala küsimusi! Naerab laginal Teadlase elus on see probleem, et veenda ei tule mitte toredaid mõtlevaid inimesi, vaid teadusagentuure, kes raha annavad. Kahjuks rahastavad nemad tavaliselt rohkem käegakatsutavaid asju. Väga harva toetatakse tänapäeval selliseid projekte, kus sa ütled näiteks, et mind huvitab selline suur probleem ja kuigi ma täpselt ei tea, kuidas seda uurida, siis ma luban, et ma annan endast järgmise Suurenenud liikme oppe video aasta jooksul maksimumi!

Mitte keegi ei anna mingisugust raha lõkerdab. Eks see on mingis mõttes mõistetav ka, muidu võiks iga hull tulla ja öelda, et tema saab nüüd aru, kuidas ajas rännata. Selles kontekstis on arusaadav ka see, kui teised kolleegid ütlevad, et ka mina olen hull, kui ma tahan sellist asja uurida.

Ma ei väidagi, et ma suudan selle lahendada, aga ma tahan seda uurida. Aju kohta liigub tõtt-öelda nii palju müüte, et ei teagi, kust neid harutama hakata. Võib-olla näiteks sellest, kas meeste ja naiste ajud on tõepoolest objektiivselt ja evolutsiooniliselt nii erinevad, kui vahel räägitakse?

Mehe ja naise aju kohta on tõesti liikvel palju müüte ning kõiki neid ei tasu tõsiselt võtta. Kui vaatame väga suures plaanis, siis on muidugi loogiline arvata, et meeste ja naiste ajud on erinevad — kui võtame arvesse näiteks Kuidas moista tuhandeid ajusid, valime mingi muutuja ja vaatame seda kümne tuhande mehe ja naise ajus, siis me leiame erinevusi.

See ei ole ju üllatav, bioloogiliselt on mehed ja naised erinevad, seega mingeid erinevusi on ka ajus. Kui me võtame aga üksiku aju skanni, siis me ei oska ilmtingimata öelda, kas tegemist on mehe või naise ajuga.

Ehk teisisõnu on mõnel naisel n-ö mehelikum aju kui paljudel meestel ja vastupidi. Kuulasin üht paari aasta tagust podcast'i, kus sa rääkisid töökeskkondadest ja tuli juttu ka sellest, et inimese aju ei ole mõeldud ka n-ö multitask'imiseks[6]; et see ei ole talle nendelsamadel evolutsioonilistel põhjustel omane.

See on huvitav, sest minu jaoks tekkis siin põhimõtteline vastuolu sellega, mida mälutreener Tauri Tallermaa väitis kunagi saates "Mälukool"[7]. Mida ma motlen nähtus viimasest, justkui naiste aju oleks evolutsiooniliselt arenenud mitme asjaga korraga tegelema, samas kui mehe aju olla kujunenud ühele asjale keskenduma küti sündroom.

Lesson 13 - When you fast - The Pioneer School

Kuidas sellega õigupoolest lood on? See on nii klassikaline müüt ja inimestel on väga lihtne seda uskuda, sest see tundub nii intuitiivne. Tõesti, minu ema ju ka teeb süüa, räägib samal ajal, hoiab lapsi… Minu isa ei saaks sellega kunagi hakkama! Selle põhjal meile tundubki, et naised on paremad rööprähklejad.

Kui me katsetame seda laboris, siis on selge, et ei mehed ega naised ei saa multitask'imisega hakkama. Meie emad oskavad seda paremini lihtsalt seepärast, et nad on pidanud juba väiksest peale toitu valmistama, koristama, mitmesuguseid asju tegema.

Nad on seda õppinud, nende ajju on salvestatud kurgiviilutamise programmid.