Maagiali liikme suurenemine

Religioonivastase propaganda ulatus, mis sageli kasutas otsest pilkamist ja jumalateotust, muutus üha laiemaks. Inimesi iseloomustab nii armastus vabaduse vastu kui ka kalduvus seda vältida, viia vastutus riski, initsiatiivi, tegude ja sõnade eest teiste õlgadele. Pealegi näeb Piibel monarhistlikus võimus endas vaid talutavat kurjust, omamoodi järeleandmist inimese ebatäiuslikkusele.

Tiia Nightingale: Eesti NATO liikmeks saamine oli minu silmis iga inimese unistuse täitumine

See saab teoks asendusnimede, eufemismide või isegi üldisemalt - salakeele tarvituselevõtus. Asendusnimel puudub maagiline jõud, sest ta pole asja hinge väljundeid, vaid seda asendav puhtkeeleline märk. Niisiis, lobiseda, ilutseda, "kuntsi teha" on ikkagi võimalik, aga kui tahetakse seejuures hoiduda maagilise keelekasutuse ohtudest, nõidumise ettearvamatutest kõrvalnähtudest, siis peab tarvitusele võtma asendusnimed.

Nendega on muidugi samuti omamoodi häda. Esiteks, neid peab uuendama, sest eufemism võib juurduda pika kasutuse tagajärjel asja hinge, omandada pärisnime tunnuseid ja ühtlasi kaotada oma eufemistliku immuunsuse hing hakkab teda ära tundma ja Maagiali liikme suurenemine "vastama".

Teiseks, puhas-eufemistlik sõnakasutus ei paku iseenesest ka esteetilist lõbu. Kunst puhtas salakeeles ei ole võimalik vt ka Undusksest teatav maagiline mõjukomponent või sisenduspotentsiaal peab saatma tedagi. Sellest järeldub, et juhul kui ei taheta esmajoones sõnuda, lausuda, hingi välja kutsuda, vaid kasutada sõna vabamatel esteetilistel eesmärkidel, tuleb päris- ja asendusnimesid maagilises kultuuris väga täpselt proportsioneerida: tuleb küll pärisnimedest suuresti hoiduda, et üldse tekitada kunstilist mänguruumi ja tagada endale vabadus sõnaga manipuleerimiseks, aga samas tuleb pärisnimesid ometi kaasa haarata, sest puhtasendusnimeline keelekasutus muutub pinnatuks verbaalseks mänguks ega avalda kuulajale enam mingit, ka mitte esteetilist mõju.

• Kuidas suurendada dick video ise
• Suurenda Dick 10 sentimeetrit
• Otsi liikme suurendamist
• Kuidas suurendada oige peenise
• See küsimus tuli hiljuti ühe lugeja käest ja ma otsustan kõikehõlmava küsimuse kaheks jagada, üks vastus käsitleb mu Iirimaa lemmikkohti väljaspool Dublini, samas kui see vastus toob esile minu Dublini lemmikud.

Olemegi jõudnud eesti vanema lüürilise ehk regivärsilise rahvalaulu juurde. Ma võtan eelneva põhjal seega eelduseks, et eestlaste muistne sõnalooming on võrsunud suuresti hingedeusku sõnamaagilises keskkonnas. Looritsa järgi toimus kiire üleminek maagiliselt mõtteviisilt loogilis-ratsionalistlikule alates Muidugi on pealetungiv kristlik elutunne avaldanud oma vastutoimet juba varem, kuid et hingedeusk, kristlikus keeles ebausk, ka kristianiseeritud eestlaste juures pikka aega väga tugev säilis, selle kohta on tõendusmaterjali piisavalt.

Kui muistne eesti kultuur oli domineerivalt maagiline, siis peaks seda kajastama ka rahvaluule, isegi juhul, kui tegu ei ole mingite väga ürgsete loomeproduktidega.

Tunneme maagilisi motiive rahvajuttudes, samuti muus suulises pärimuses. Rahvalaulude puhul tuuakse näiteks enamasti loitsud ja loitsulisus üleüldses. Siiski oleks loogiline arvata, et maagilise kultuuri märke ei kandnud mitte ainult otsekohene maagiline loits, vaid ka ülejäänud osa rahvalaulust, milles keskkonna üldine maagiline sund pidi tahes-tahtmata kuidagiviisi avalduma.

Pakun välja hüpoteesi, et üks tähtsaid maagilisi kultuuri rudimente ka mitte otseselt maagilises laulus ongi meile kõigile tuntud parallelism ehk mõtteriim, mõtte varieeritud kordus, eesti rahvalaulu vahest et kõige kergemini äratuntav väline iseloomustaja. Pole ehk tähtsusetu asjaolu, et just vanaheebrea ja muinassoome luule, need kaks valdavalt maagilises kultuuripildis võrsunud tekstikogumit tuuakse kõige sagedamini näiteks, kui jutt käib parallelismist sõnaloomingus.

Vanaheebrea luule juhtis eurooplase tähelepanu üldse esimesena parallelismile kui vorminähtusele Robert LowthKalevala on koht, kust nopitakse sageli kõige esinduslikumat näitematerjali mõtteriimi seaduspärasuste tundmaõppimisel.

Parallelismile on antud mitmeid seletusi. On räägitud tema mälu- ja esitusfunktsioonist, parallelismist kui meeldejätmise ja inspiratsiooni vahendist valdavalt suulises kultuuritüübis.

Sedalaadi enamasti ratsionalistlikke seletusi esindab näiteks Johannes Aaviku poolt antu: Maagiali liikme suurenemine on sellest tulnud, et laulik omal ajal laulud otsekohe improviseerides lõi, ja sellal kui kaaslauljad ta loodud sõnu kordasid, sai ta aega uusi mõelda. Kui tal aga uus mõte kohe ei tulnud meele, heietas ta sama mõtet edesi, kuid teiste sõnadega, kuni tal uus mõte tuli ja laulu võis mõtte poolest Maagiali liikme suurenemine Aavik On räägitud vaatepunktide vaheldumise parallelistlikust põhimõttest mõistelise koondkujutelma tekitamisel, niisiis parallelismi tunnetuslikust rollist.

Robert Alter, piiblipoeetika parimaid tundjaid, käsitleb parallelismi mitmekihilise teoloogilis-retoorilise võimendusvõttena Alter ; Tartu Ülikooli juures alustati Laine uus tõus on täheldatav Kaplinski oletab, et parallelism on mütoloogilisele teadvusele omaseid abstraheerimisvõtteid, mis annab võimaluse tõusta kõrgemale päris argikonkreetsusest, minetamata siinjuures konkreetse väljenduse korvamatut kujukust Kaplinski Olulisim J.

Kaplinski poolt esile toodust on mõte tõelise parallelismi alatisest disjunktiivsusest ehk paralleelvärsside omavahelisest või-seosest, mis tähendab seda, et paralleelvärsside vahel ei saa regilaulu poeetilises süsteemis rangelt võttes tekkida ei samatähenduslikkuse ega vasturääkivuse suhteid, sest värsid on alati reastatud mingi avatud valiksarjana, mille liikmed on suhteliselt sõltumatud ja mille sihiks määramatuse kaudu loodav abstraheering. Arvatavasti ongi parallelismi disjunktiivsus vahend, millega rahvalaul saavutab vajaliku abstraktsuse ja määramatuse, jäädes ometi maksimaalselt konkreetseks Kaplinski See parallelistlik määramatuseloome, mida pisut teise vaatenurga alt on nimetatud ka alliteratiivseks häguks, on tähtis lüli siinseski maagiakeskses arutlusketis, ehkki J.

Kaplinski esitleb seda mõtlemisvormina ega seo teda usundliku maailmatajuga. Helle Metslang lähtub Juri Lotmani mõistesüsteemist, kui käsitleb parallelismi keele poetiseerimise ehk sekundaarse modelleerimise vahendina, mis allub samasusesteetika nõudeile Metslang Kaplinski tunnetusteoreetilise dominandi kõrvale seatakse siin esteetiline põhifunktsioon.

Esteetilise iha kaasamine parallelismi seletusse on siinkirjutajagi meelest vältimatu, ent ühes sellega ei ole veel saadud vastust küsimusele: miks rajab see iha enesele vanemas rahvalaulus teed just lüürilise parallelismi kaudu? Miks on just mõtteriimist kujunenud meie regilaulu üks vormilisi alustalasid?

On ilmsesti selge, et parallelism ei ole mingi puhas-esteetiline vorm iseeneses, mille kunstiline toime tuleneks justkui vahetult tema struktuurist, vaid et tal on oma tunnetuslik staatus see, mille võtab luubi alla J.

Kaplinskining veelgi enam - et ta on esteetilis-tunnetuslikuks verbaalstruktuuriks kujunenud mingite kultuurinormide kitsendavas kontekstis. Niisiis tuleks heita pilk veelgi kaugemasse spekulatiivsesse tingitusse, leidmaks parallelismile koht maagilis-animistliku maailmataju üldraamis.

Mõtteriimi ühest erivormist ehk nn eitavast negatiivsest parallelismist kirjutasid neilsamadel aastatel Felix Oinas Oinas ja Paul Hagu Hagu Maagilise funktsionaalsuse seisukohalt ei esinda eitav parallelism mingit nähtavat erijuhtu, ehkki toob kohati lõikavamalt esile mõtteriimi J.

Kaplinski analüüsitud disjunktiivsuse ja tema allpool vaadeldava eufemistliku laadi sest iga asjaga seostatav eituste hulk on põhimõtteliselt avaram kui tema jaatuspotentsiaal.

• Suurenenud liikme masturbatsioon
• Minu isiklik parim Dublin - küsige Iirimaa reisieksperdilt - Retseptid Ja Reisimine -
• Millised suurused on parlamendiliikmed
• HOA ja mitteliikmete liikmete juhatuse suurus
• Kuidas suumida liige naitus
• Prot. Aleksander MEN - Autism
• Religiooniajaloolase märkmed kogumikust "Dialoogi keeruline tee" Ja kogu maa imestas metsalist jälgides, ja kummardus draakoni poole, kes metsalisele väe andis.
• Eesti regivärsi parallelism - txt

Oinas ja P. Hagu tegelevad regivärsi parallelistlike struktuuridega jõudmaks välja nende laenulisuse või genuiinsuse sedastamiseni, usutlemata nähtuse universaalsemaid tagamaid. Viimastel aastatel on märgata parallelismi kui regilaulu juhttunnuse uut tähtsustamist.

Kristi Salve peab seda koos algriimiga regivärsi esmaseks määratlejaks, millele alles teises järjekorras lisanduvad silbilis-rõhulised vahekorrad Salve Mari Sarv Liikme suurus parast umberloikamist teesi monograafiliselt edasi, postuleerides algriimi ja parallelismi vahelise võrdelise sõltuvuse parallelism soodustab algriimi esinemustmis on arhailisem kui värsimõõdu sundus ja mida kaheksasilbilise värsirea normi teke asus pigem jõudsalt lagundama Sarv Üldkultuurilise taustategurina paistab Mari Sarv tunnistavat peamiselt esteetilist.

Tulgem siinkohal Maagiali liikme suurenemine hüpoteesiga, et parallelism kui semantiliselt põnev kordusfiguur on kaksipidiselt seotud algse maagilise sõnakasutusega: nii loitsulis-manavate verbaalstruktuuride kui ka nende esteetilise ülemängimisega, nii sakraalse nimehingekultuse kui ka selle profaanse tasalülitamisega. Ühelt poolt on parallelism muidugi kordus, teisalt midagi sellist, mida võiks nimetada välditud korduseks või asenduskorduseks. Mis parallelismis pealetükkiva sagedusega kordub, see on lausestruktuur, ühel ja samal süntaktilisel positsioonil esinev samasse - ehkki tihtipeale pidevalt laienevasse - mõistehulka kuuluv sõna, esituslikult ka intonatsioon, mis loob hästi äratuntava loitsiva efekti.

Samal ajal aga teadvustab mõtteriim millegi hoopis vastupidise, ja nimelt selle, et korrata ei tohi, et kordus kui maagiline võimendus on keelatud. Mitte miski ei aktualiseeri semantilist kordusekeeldu nii ilmekalt kui semantiliste positsioonide kordus üha määramatumaks muutuva sisuga.

Selles suhtes saab parallelismi edukalt võrrelda negatiivsele teoloogiale omase retoorilise Maagiali liikme suurenemine, mille verbaalne peatumatus peab lõppkokkuvõttes toimima otsekui sõnastuskeeld vt Undusk jm.

Vares ja harakas on küll mõlemad mustad linnud ja must lind seega justnagu nende loogiline üldistus, kuid samas võetakse suund kõikide mustade lindude koondhulka, mis pikeneb määramatult. Veelgi näitlikum on lugu värsirea teise liikmega.

Valu kui kehaliselt lokaalne vaevus laieneb teises värsireas haiguseks ehk organismi üldkahjustuseks, ning kolmas värss pakub vaat et eksistentsiaalse lõpmatusena välja juba muu mure. Korratakse küll, aga tegelikult mida? Alatakse varesest ja valust, aga liidetakse lõppeks suvalisele mustale linnule mis tahes mure. Variatsioon ei ole sealmaal ranges mõttes enam võimalik, sest elu mustem pool on juba täismahus hõlmatud.

Mis üle jääb, see on vaid võimalik kontrast, vastandus, semantilise teisenduse lõpetamine. Maagilise tekstiloome üks olulisi tunnuseid ongi kordus, nimekordus laias mõttes.

Parallelism on kahtlemata kordus just sel määral, kui mitu korda kordub mõtteriimi paralleelvärssides peavärsis esitatud nime asendusnimi, variatsioon. Samas, nagu näeme, võetakse suund korduste arvu piiramatule hulgale varese ja musta linnu vahele ühelt poolt ning valu ja muu mure vahele teisalt mahub juba määramatu arv variatsioone ega korrata viimaks tegelikult enam midagi. Pigem võib seda protseduuri nimetada demonstratiivselt välditud korduseks.

Maa peale tagasi tulles sedastagem: kui regilaulu esmaseid stiilitunnuseid ongi parallelism, siis on seda teises järjekorras kohe asendusnimede ohtrus, sest üks tingib teist.

Prot. Aleksander MEN

Paralleelvärsside rohkus on kooskõlas asendusnimede rohkusega. Asendusnimi ehk eufemism aga, nagu ülal tuvastasime, on esmane vastumürk maagiale.

Asendusnimel puudub maagiline toime. Seevastu annab ta lauljale teoreetiliselt piiramatu vabaduse poeetiliseks eneseväljenduseks maagilise kultuuri rüpes, kus nimesid aga see tähendab pea kõike kõneldavat tuleb suhu võtta ülima ettevaatusega. Eufemismide ja parallelismi omavahelise tingituse on - küll väga põgusalt - Maagiali liikme suurenemine maininud ka O.

Loorits III: Niisiis on parallelism huvitav nähtus: ühelt poolt on ta kordusfiguurina selgelt maagilise sõnakasutuse vahendeid, teisalt - asendusnimede viljaka generaatorina - neutraliseerib ta nimemaagiat kõige järjekindlamal moel. Eesti regilaulu on võrreldes soome omaga nimetatud impressionistlikumaks, naiselikumaks, mängulisemaks, lüürilisemaks jne. Minu oletus, mis vajab veel kontrollimist, oleks järgmine: eesti rahvalaulu mainitud omadused on tingitud paralleelvärssides esinevate asendusnimede suuremast suvalisusest, nende semantilisest hajuvusest, nende vabamast, vähem motiveeritud kasutamisest soome runodega võrreldes.

Kui parallelism ühes oma lõikes kui kordusfiguur on maagiat jäljendav ja teises seda asendusnimedega neutraliseeriv, siis eesti regilaul teeb keskeltläbi kaalukama panuse viimasele. Kohati tundub, et tavalises eesti regilaulus peavärssi ja alusnime seda, mida varieerima asutakse üldse polegi, alustamise ja lõpetamise koht pole üldse tähtis, mistõttu kõik on variatsioon ja eufemism, igapidi ümberpööratav, ning peaasjaks jääb - vormiliselt võttes - verbaalse vabanemise manifestatsioon: Hirju hikkid, Harju hakid, Poola punapea tütrukud, Järva joobnud naesukesed [] Tedre Kas näeb see välja kui poeetiline võimendus?

Või mõjub nagu abstraheerimisprotsess?

Mingis lõikes võib-olla nii üht kui ka teist. Seda mööndes ei saa siiski eitada, et esimese mulje põhjal on tegemist otsekui maagilise loitsu tahtmatu paroodiaga, kus võluvormelid mõtestatakse pikaldases dekodeerimisprotsessis paralleelridasid paljundades - või öelda lausa: maagilise keelekasutuse dekonstruktsioonis - ümber poeetilise lisaväärtuse kandjateks.

Kreutzwald viis selle dekonstrueeriva tendentsi Kalevipojas kohati äärmuseni: seal kedratakse paralleelvärsse ja asendusnimesid sellise hooga, et regilaulu maagiapotentsiaal võib sootuks hääbuda, mis toob kaasa ühtlasi poeesia allakäigu. Kui on õige, et soome suurema maagilise laenguga rahvalaulu esitasid valdavalt mehed, eesti mängulis-lüürilisemat põhiliselt naised, siis võib metafoori korras rääkida eesti rahvalaulus kajastuvast feministlikust revolutsioonist regilaululise lüürika suunas.

Eesti regilaul annab märku üleminekust maagiliselt ekspressiivsele ja esteetilisele sõnakasutusele. Maagilise kultuuri raames lasub igal öeldud sõnal raske paine - see on seotud vastutuse, Maagiali liikme suurenemine hinge häirimise ja sellest tulenevate ettenägematute tagajärgedega.

Selle sõnalise vastutusekoorma, pideva enesetalitsemise, maagilise orjuse vastu protesteeriski naislaulja, kes tahtis ennast lauldes lihtsalt välja elada, ennast väljendada, niisama "ilutseda" või "kuntsi teha". Ta tahtis end sõna maagilisest painest vabaks laulda ja seda maagilises kordusfiguuris endas peituvate võimalustega. Asendusnimede lüürilise hajuvuse suurendamine seda just lubaski.

Asendusnimi oli ohutu, omamoodi kastreeritud nimi - temaga võis manipuleerida vabamalt, vastutust kartmata. Ilutseda, end subjektiivsemalt, inspiratiivsemalt kehtima panna. Me kõik tunneme Jakob Hurda setu teisendeist kompileeritud Ilulaulu: Ilu sõitis jõge pidi, Laulu laia välja pidi [] Ilule tulevad vastu poisid, kelle seltsi ta ei lähe, naised, kelle seltsi samuti mitte - need mõlemad on seotud töö ja kohustustega ning unustavad Ilu kergesti.

Küll aga läheb Ilu tüdrukute sekka, sest nondel käib ilutsemine nagunii ette ja taha, nad on vabamad, kerglasemad, ja mitte nii ühiskonna - sealhulgas ka maagilise tabukultuuri - kohuslased. Ilulaul on otsekui eesti rahvalaulu lüürilise vabanemise manifest. Sõnast kui maagilisest orjusest on üle saadud, jõutud on sõna kui mõõdukalt maagilise mõnuni. Jaan Puhvel on oma sõnataidurlikul moel rääkinud Maagiali liikme suurenemine müüdist kui eepika taimelavast.

Mina võiksin oma arutluse lõpetada sellele sarnaneva motiiviga: mahakäiv maagia kui lüürika taimelava. Kommentaarid 1 Ilmunud kogumikus Uurimusi müüdist ja maagiast. Koost Peet Lepik. Tallinn: TPÜ Kirjastus,lk Looritsa laadis hiljuti tutvustanud oma artiklis Maria Tilk Kirjandus [Aavik, Johannes] Valik rahvalaule. Valind ja seletavate lisade ning sõnastikuga varustand Johannes Aavik. Tartus: Istandik.

Alter, Robert The Art of Biblical Narrative. New York: Basic Books. The Characteristics of Ancient Hebrew Poetry. The Literary Guide to the Bible. London: Fontana Press, lk Anni[st], August Kalevala kui kunstiteos [2].

Looming 3, lk Annist, August Meie rahvalaulu stiili küsimusi. Looming 7, lk Tallinn: Eesti Raamat. Buber, Martin Rostock: Hinstorff Verlag, lk Maagiali liikme suurenemine, James George Ware: Wordsworth Editions.

Hagu, Paul Religioossed ja moraalsed ideed, mis olid imendunud koos kristlusega, jäid võimudele piisavalt tugevaks, et need ära visata. Isegi Prantsuse revolutsiooni juhid, alustades ateismist, olid peagi sunnitud religiooni omaks võtma, ehkki deismi kujul Robespierre juurutatud kõrgeima olendi kultus. Nad pidid paratamatult suunama ühiskonda teele, mis viis Kiriku eraldamiseni riigist, Jumala Caesarist. Selle vajadust kinnitas Läänes pidevalt kasvav ideoloogiline ja religioosne mitmekesisus.

Erinevalt liiderlikkusest ilmnes demokraatia ainult inimühiskonnas, on see loomade jaoks tundmatu. See lähtub nii religioosse personalismi põhjal üles kasvanud indiviidi kõrge väärtuse teadvusest kui ka soovist anda ühiskonnale ratsionaalne struktuur. Euroopa usk juurdus evangeeliumis, antiikajal - selle teaduses, sealhulgas poliitilises. Isegi esimeste sajandite kirikuisad näitasid, kuidas nende täiendavate elementide loominguline koostoime on võimalik. Kuid praktikas valitses moodsal ajastul nende vahel lõhestunud vaim, mis oli vapustatud kogu Euroopa kultuuri hoonele.

Eelkõige mõjutas see ka sfääri, mis on seotud optimaalse ühiskonnakorralduse ülesandega, Asjaolu, et kirikute juhtkond astus ühel või teisel viisil vastu riigi, teaduse, poliitika sekulariseerumisele, sai kristluse ajaloo üheks traagiliseks peatükiks. Kõige kurvematele tulemustele viis sajandeid vana inerts, harjumus näha religioonis riigiideoloogia vormi ja otsida Caesari tuge.

Samad kirikujuhid, kes nagu F. Lamennais laiendasid kätt demokraatiale ja ilmalikkusele, leidsid end kahtlustuses ja isolatsioonis. Sajandil süvendas usu ja teaduse lõhet demokraatide ja haridustöötajate antiklerikalism, mis muutus järk-järgult agressiooniks religiooni kui sellise vastu.

Teda peeti reaktsiooni, rojalismi, konservatiivsete kalduvuste liitlaseks ja mõnes mõttes vastas see vaade tegelikkusele. Religiooni vastu rünnakuks kasutati erinevate teaduste saavutusi, evolutsionismi, piiblikriitikat, sotsiaalseid, majanduslikke süsteeme. Samal ajal ei saanud ühiskonna religioossete ja eetiliste aluste vähenemine mööduda jäljetult.

Just see suurendas valulikku kultuurikriisi, mis tähistas Kristlik taotlus Jumala Kuningriigi, maailma ja inimese ümberkujundamise järele asendati usuga Progressi, Piibli eshatoloogia ilmalikku versiooni. Selle veendumuse kohaselt muudab teaduse ja tehnoloogia, hariduse ja sotsiaalsete institutsioonide areng iseenesest inimsoo õnnelikumaks ja inimlikumaks.

Enesekindla Vastupidi, ajalugu Maagiali liikme suurenemine kiiresti lähenemas maailmasõdade ajastule. Venekeelne versioon Iga objektiivne ajaloolane peab tunnistama, et kolme revolutsiooni ajal aastatel — koosnesid Venemaa impeeriumi elanikkonnast suurema osa usklikud, kahe maailmareligiooni - kristluse ja islami - usutunnistajad teistel religioonidel oli siin suhteliselt vähe pooldajaid. Ükski andekamatest juhtidest ei oleks ilma masside toetuseta suutnud revolutsiooni läbi viia.

Aga kui vana korra hävitamine toimus usklike kätega, siis kuidas mõista sündmuste kogu edasist arengut? Vastuse saamiseks peate uuesti pöörduma kaugesse minevikku. Venemaa, Venemaa, mis sai tulevase tsaarimpeeriumi tuumaks, koos õigeusuga võtsid Bütsantsilt üle selle kirikupoliitilised kontseptsioonid.

Eelkõige "sümfoonia" idee, st kristliku riigivõimu ja kiriku harmooniline vastasmõju, selle hierarhia. Sellel kontseptsioonil oli kahtlemata oluline roll Venemaa riikluse kujunemisel.

Kirik leppis vürstidega, võitles tsentrifugaalsete suundumuste vastu, pühitses oma autoriteediga suurvürstliku trooni õigusi. Horde ikke ajastul sai sellest juhtiv jõud, mis säilitas rahvuskultuuri, inspireeris "Venemaa kogujaid".

Kuid kõige esimene ametlikult Maagiali liikme suurenemine abielus olnud suurvürst Ivan Julm lükkas tagasi kiriku moraalse autoriteedi, mis metropoliit Philippi näol astus vastu tema verisele türanniale.

Kiriku patriootlik roll rahutuste ajal on hästi teada. Kuid niipea, kui monarhia pärast katastroofi taaselustati, alustas see taas süstemaatilist rünnakut Kiriku vastu, kuigi see säilitas "kristliku" valitsuse ilme. Katariina II kuulutab end ametlikult "kiriku peaks".

Entsüklopedistide üliõpilane järgib ta Dideroti nõuandeid hoida preestreid vaesuses ja teadmatuses. Pole üllatav, et tavalised preestrid, nagu märkis A. Puškin, läksid sageli Pugatšovi kõrvale. Kõik Venemaa õigeusu kiriku ajaloolased Maagiali liikme suurenemine "sinodaalset perioodi" raskeks ja soiku.

Autokraatia, varjates oma pühade privileegide taha, sekkus pidevalt ja jämedalt kirikuasjadesse ja isegi õpetuslikesse, teoloogilistesse aruteludesse.

See tõi kirikuellu sisse valitsusbürokraatliku vaimu ja heitis rahva silmis pastorite autoriteedi. Piisab, kui öelda, et võimud nõudsid ülestunnistuse saladuse rikkumist poliitilistel eesmärkidel.

Ja kui palju maksis vähemalt armulaua tunnistuse väljastamise juhend usaldusväärsuse tagatiseks! Tõelist viisi kiriku diskrediteerimiseks oli raske välja mõelda.

Muidugi ei saanud selline poliitika Kiriku siseelu täielikult halvata. Ja "sinodaalsel perioodil" olid sellel suured pühakud ja askeetid, hierarhid ja teoloogid. Kuid peaaegu kõik neist pidid pidama rasket võitlust vaimse eksistentsi eest. Meenutagem vähemalt olukorda, mida on kirjeldatud N. Leskovi romaanis "Katedraalid". Riigi eestkoste ja kontroll võtsid õigeusu kirikult iseseisvuse. Ta oli peaprokuröri valvsa pilgu all.

Religioosne eriarvamus - vanausulised, sektantlus jne - suruti julmalt maha. Ülestunnistuse muutmist "domineeriva ülestunnistuse" jätmise mõttes peeti kuni Kirikule ajalooliselt peale surutud liit autokraatiaga õõnestas usaldust selle vastu nii ühiskonda muuta soovivate inimeste kui ka paljude kultuuritegelaste, sealhulgas usklike seas, kelle jaoks oli mõttevabadus ja loovus vaieldamatu väärtus.

Kristluse moraalne energia voolas mittereligioossete, opositsiooniliste, vabastavate liikumiste kanalisse on märkimisväärne, et paljud revolutsioonilised demokraadid lahkusid vaimulikest ja lõpetasid kirikukoolidAutokraatia kriis, mida süvendasid Vene-Jaapani ja Esimene maailmasõda, äratas paljudes usklikes lootust radikaalsetele muutustele paremuse poole.

Seetõttu ei tajunud Vene õigeusu kiriku juhtkond Lõppude lõpuks võimaldas just see sündmus lõpuks kokku kutsuda ülevenemaalise kirikukogu, et lahendada ammu ületatud keerukaid ja mitmekesiseid probleeme.

Oktoober kuulutas välja kiriku eraldamise riigist, s. Ja selle suure vabariigi jaoks, kus elasid miljonid õigeusklikud, vanausulised, katoliiklased, armeenia gregoriaanlased, luterlased, erinevate kristlike sektide esindajad, judaistid, moslemid, budistid, arhailiste traditsiooniliste kultuste pooldajad, oli see tee kõige loomulikum ja loogilisem.

Juba "riigiusu" idee on tegelikult oma aja ära elanud. Lenin, "ei tohiks olla isegi õigust kelleltki usu kohta küsida: see on südametunnistuse küsimus ja keegi siin ei julge sekkuda. Ei tohiks olla" domineerivat usku ega kirikut "[5].

Minu isiklik Dublini rekord

Seda kontseptsiooni väljendab ka "pöördumine Venemaa ja Ida töötavate moslemite poole", mis võeti vastu vahetult pärast revolutsiooni.

Religioon, ilma järelevalve ja võimude surveta ning pühade sanktsioonideta võim, mis on üles ehitatud ratsionaalsele ja demokraatlikule alusele - näib, et sellest võiks saada tema ideaal ja edasise arengu eesmärk. Selle eelduseks olid revolutsioonilistes dekreetides deklareeritud vabadused, demokraatia idee ja riigi usuline pluralism. Oktoobriks välja kuulutatud südametunnistuse vabadus on selles osas eriti oluline.

Sama aasta juulis lisati RSFSR põhiseadusesse klausel, et "kõigi kodanike jaoks tunnustatakse usu- ja usuvastase propaganda vabadust" V, Selle punkti täpsustamine. Lenin ütles Moskvas toimunud meeleavaldusel: "Religioon on eraasi.

Las igaüks usub sellesse, mida ta tahab või mitte millessegi. Nõukogude Vabariik ei tea mingeid usulisi erinevusi. See on väljaspool ühtegi usku, eraldatud religioon Nõukogude riik ". See osutas ühemõtteliselt, et uus valitsus juhindub ilmalikust mudelist, mis peaks teoreetiliselt välistama kiriku ja riigi vastasseisu.

Ajalugu, nagu teate, pole siiski Nevski Maagiali liikme suurenemine. Vastupidiselt loodetule algas vastasseis ja seda juba varsti. Nüüd, aastakümnete jooksul, on üha ilmsem, et konfliktis ei saa süüdistada ühte poolt. Iga revolutsioon vabastab paratamatult vägivalla elemendi, mida on äärmiselt raske kontrollida.

Vana režiimiga seotud institutsioonide hulgas oli ka kirik, mis määras sellesse negatiivse suhtumise. Samal ajal kutsus kiirelt välja antud määrus kiriku riigist lahutamise kohta esile usuliste ringkondade protesti, kes nägid selles diskrimineerimist. Tundub, et seda kinnitasid arvukad vaimulikkonna- ja usuvastased liialdused. Tundub, et on viimane aeg lahku minna legendist, mis ikka veel raamatutest raamatutesse rändab, et patriarh Tihhon andis uue jõu anateemale. Ta tõi sakramendidest välja ainult need usklikud, kes osalesid seadustevabaduses, julmuses ja vastumeetmetes.

Üldiselt teatas Sobor juba 1. Patriarh mõistis hukka emigre skismaatikud, kes valisid poliitilistel põhjustel eneseõiguse tee. Sellegipoolest tuleb tunnistada, et märkimisväärne osa hierarhidest ja kirikuinimestest osutus radikaalseteks muutusteks ettevalmistamata ja reageeris neile avatud või vaikiva vaenulikkusega. Kõik see oktoobrijärgsetel esimestel aastatel aitas kaasa tõelise usuvastase sõja vallandamisele, sõjale, mille põhjustas mitte seadus, vaid üldised suundumused ja tolleaegne õhustik.

See nõudis eriti teravust seoses kirikuväärtuste konfiskeerimise küsimusega. Kirik pidas oma jurisdiktsioonis kogutud materiaalseid väärtusi kogu aeg rahvuslikuks varaks ja andis need rahvuskatastroofide hetkedel hõlpsasti ära.

See võis juhtuda Kuid praktikas asendati traditsioon korraldatud sunniviisilise "arestimisega", mis viis usklike protestideni, veriste kokkupõrgeteni, kohtuprotsessideni ja surmaotsusteni. Patriarh Tihhon arreteeriti. Pärast vabastamist astus ta ametiasutustega suhete normaliseerimiseks mitmeid samme, Maagiali liikme suurenemine käegakatsutavaid tulemusi see ei toonud. Kui illusoorsed lootused leppimiseks sel ajal osutusid, võib näha nn "renoveeriva" lõhenemise kogemusest, mille juhid pooldasid jõuliselt Nõukogude võimu toetamist.

Selgus, et isegi selline kursimuutus muutis vähe, nii nagu patriarhaalse kiriku pea metropoliit Sergiuse deklaratsioon olukorda ei päästnud. Repressioonid langesid kõigile: "tihhoniidlased" ja "renoveerijad", "mittemäletavad" ja sektandid, katoliiklased ja isegi šamanistid. Usukoolid suleti, kirikupress vähenes järk-järgult olematuks, piibleid enam ei avaldatud, kirikud ja kloostrid suleti, arhitektuurimälestised läksid ladude alla või plahvatasid.

Nad põletasid raamatuid ja ikoone.

Religioonivastase propaganda ulatus, mis sageli kasutas otsest pilkamist ja jumalateotust, muutus üha laiemaks. Ateismist pärit äärmuslased alustasid "Komsomoli jõule" ja "Ülestõusmispüha", mille käigus noored korraldasid erinevate kultuste ministrite vestidesse riietatud puhverkäike. Pole juhus, et "uue evangeeliumi" kaheteistkümne apostli Aleksander Bloki luuletuse kangelased hüüavad: "Laseme kuuli pühasse Venemaale".

Kirikuvastane sõda muutus märkamatult rahvusevastaseks, sest riigi rahvaste traditsioonid olid kanal, mida mööda kristluse, islami ja teiste religioonide traditsioonid on ammu liikunud. Aga kuidas on usuga? Kuidas saaksid seda lubada tuhande aasta vanusel usulistel alustel Maagiali liikme suurenemine kasvanud inimesed?

Mõni suri või sattus laagritesse, mõni kaotas kodumaa, orkaani üle elanud läksid mingisse vaimsesse "põranda alla", isolatsionismi. Tsiviilvaldkonnas tajusid usklikud end pariatena, tõrjututena, teise klassi inimestena, neid peeti ühiskonna vaenlasteks.

Palju oli ka neid, kes kogesid midagi sarnast teise usku pöördumisega. Rahvaunenäod taevast maa peal, mida on Andrei Platonov ilmekalt kirjeldanud, leidsid masside spontaanne eshatoloogia utopismist toitu, mis inspireeris uue elu ehitajaid. Paljud uskusid Solovkisse kirjutatud loosungi õigustust: "Me ajame inimkonna raudse käega õnne! Selles, jäljendades süüdistava prohveti kõnet, sõimab ta vana maailma, "sõimab Radonežit" ja "haukuvat kella" ees oleva salapärase Linna nimel.

See on lihtteksti versioon, vaata siit.

Jumalatu ekstaasis, sakramendi välja sülitades, kuulutab ta: Mära uus Meie usk on võimus. Meie tõde on meis! Ja uute "Spaade" ilmumine ei olnud aeglane. Ainult et ta ei tulnud mära peale. Seltsimees Stalin, ehkki sündinud mägironijana, ei meeldinud rahva ette ilmuda hobusega. Hävitades vana tüübi seaduslikkust, ei ole inimesed kohe võimelised uue õiguskorra järgi elama, seda tõsiselt võtma. Hävitav element möllab mõnikord ikka veel, kui on Maagiali liikme suurenemine luua, seda, nagu ajaloo näited näitavad, kasutavad "võimuarmastuse valgustid" hõlpsasti ära.

Nii et Cromwell ja Robespierre kõrguvad. Oktoober sellist ohtu ei läbinud. Sellega liitus veel üks murettekitav sümptom; kõrvalekalle ilmaliku riigi põhimõttest. Selline riik on oma olemuselt kohustatud kodanikke erapooletult kaitsma ning inimvabaduste osas on südametunnistuse vabadus üks olulisemaid.

Keset võitlust võitude joovastuses see praktiliselt ununes. Ja Religiooniküsimuste nõukogu endise esimehe Konstantin Kharchevi sõnul rikkus see stalinlik seadusandlus dekreedi kiriku riigist eraldamise kohta ja tõestas "kiriku täieliku sõltuvuse valitsusest".

Selleks ajaks olid kõik opositsioonielemendid usukogukondades juba kadunud. Peaaegu kõik neist deklareerisid avalikult oma kodanikuusklikkust. Ja ometi jätkas Stalin surve tugevdamist. Mingil määral oli see osa tema üldisest kampaaniast kultuuri, vaimsuse ja rahva vastu, kuid oli veel üks varjatud motiiv, mis oli Leaderi jaoks isiklikult oluline. Järjepidevalt ja sihikindlalt, järgides "machiavellianismi" innukaid inimesi, ehitas ta absoluutse diktatuuri hoone.

Külma arvestusega eemaldas ta teelt kõik ja kõik, mis võis tema autokraatia jaoks olla vähemalt ohu vari. Tema isiksusest ja tahtest polnud enam võimalik eraldada teadust, kunsti ega kirjandust. Isegi mitte religioon. Kuid selle hoidmine isegi "taltsutatud" kujul oli riskantne. Peab olema üks Jumal - üks Kremlis ja usku temasse kutsutakse saama domineerivaks riigideoloogiaks.

Juht on ainus oraakel ja tõe kandja. Teda ei piira isegi ametlikult tunnustatud marksism, sest Juht ise kehastab täielikult oma õpetust. Maagiali liikme suurenemine nüüd on "viimased lahingud" läbi. Stalinistlik põhiseadus välistab klausli religioosse propaganda lubatavuse kohta.

Päästja Kristuse katedraali plahvatusest saab "kultuse" võidu sümbol. Enne Teist maailmasõda on riigi usulistest struktuuridest alles vaid killud. Sõjaaja stalinlik religioonipoliitika oli ilmselgelt sunnitud taktikaline manööver, mis tehti tohutu ohu korral ja sõjalistele liitlastele järeleandmise huvides. Alates hetkest, kui Juht otsustas, et religioosne vaakum annab talle piisavalt ruumi, algas uue usundi, paganliku humanismi tagasilanguse, lühike, kuid arvestamatu ajalugu.

Keiser Augustus ise ei osanud sellisest absolutismist unistada. Peasekretäri portreed, nagu ikoonid, on maalitud rangelt määratletud kanooniliste reeglite järgi. Need on paigutatud kõikjale nagu pildid. Nende solvangu tõttu võib neid hinnata kui katset juhtide isiksuse vastu. Tema kujud on pühalikud nagu vaaraode kujud.

Paljud inimesed mäletavad nende aastate maali "Emamaa hommik", kus pole kodumaad, kuid on ainult üks, sarnane nähtusega teistest maailmadest. Tema kingituste muuseum muutub omamoodi pühakojaks, mis on täis totemeid, ohvrimeeneid.

Tema elulugu on trükitud suures kirjas nagu evangeelium. Otsustava sõnana, nagu Püha Pühakiri, on öeldud "kõigi teaduste valgusti" ütlusi. Mis Maagiali liikme suurenemine teie isiklikud lemmikud Dublinis? Igasugune vastus sellisele küsimusele peab olema noh, isiklik - ja palun nõustuge ilma lõputa nõustumata, arutades minu valikute mõistlikkuse ja mõistlikkuse üle, kuni lehmad koju tulevad, kuulutades mind hulluks, kes "ei tea esimest asja Dublini kohta " nagu mind on kunagi Temple Bar'i hüppe kindel veendunud pooldaja sildistanud.

Ausalt öeldes, mu kallis, ma ei anna Ja pange tähele, et selline nimekiri välistaks peaaegu kõik kategoorias "olnud kohal, teinud seda, ostnud ülehinnatud t-särgid" olevad vaatamisväärsused. Selle asemel on need kohad, mida avastan Dublinis külastades ikka ja jälle - kas lühikese piilumise jaoks, kas midagi on muutunud, või pikemaks ajaks, et veel kord atmosfääri leotada.

Kas külastajatega, kes soovivad näha rohkem kui peamisi turismiobjekte, või suurepärases üksinduses, sest see on lihtsalt minu enda asi Kuid ilma pikema jututa lubage mul loetleda mingis kindlas järjekorras mõned minu Dublini lemmikkohad: Moore tänav ja Moore Streeti ostukeskus on kindlad lemmikud - lihtsalt sellepärast, et seal on pulseeriv elu, on möllamist, tegevuses on lihtne multikultuursus ja palju on hästi hinnaga, sageli isegi odavat toitu. Rohujuurtega Dublin, ilma igasuguste pretensioonideta.

Ja ka Chaptersi raamatupood on lähedal. Siit leiate lisateavet Moore tänava kohta. Glasnevini kalmistu - kui teie jalgadel on miljon või enam Dublinerit, leiate siit kindlasti midagi huvitavat. Või lihtsalt mõelge kogu surelikkuse üle, samal ajal segades mööda keerdunud, looklevaid teid läbi vägeva nekropoli. Lisateavet Glasnevini kohta leiate siit.

The Üldine postkontor - ennekõike on see suurepärane postkontor, millel on kogu Pumbapump liikme suurendamiseks maailma võlu, mida võiksite soovida.